Meie lugu

Mõistmaks kes ja mis on Braincamp, pean kõige õigemaks rääkida lahti isiklik lugu.

Kuidas ise kasvada?

Vanema õe ja venna kõrvalt oli ilmselt üüratu uudishimu see, mis aitas ise kõndima, lugema ja kirjutama õppida. Nõukogudeaegse pere pesamuna "iduüll" õpetas ise endaga hakkama saama. Kasvades üles väikeses Valgamaa külas, olid 12-tunni pikkused päevad juba lapsena loomulik paratamatus. 7:30 bussile, et kell 8:05 algavatesse koolitundidesse jõuda, peale seda kohvikus Koit moosisai ja õunamahl ning edasi muusikakooli klaveri- ja solfeedžo tundi. Kell 18 tagasi bussile ning kella 19ks kodus.

Kõige selle kõrval on seni mõistatus, kust tekkis koolitööde ja klaveriharjutuste kõrval aeg raamatuid lugeda, aga küllap see oligi ajastu võlu. Sinetava ekraani asemel oli teki all taskulamp ja kui eakohastest raamatutest jäi koduses raamaturiiulis puudu, siis sobisid repertuaari ka mistahes teosed vanaisa raamaturiiulist. Nii olid juba põhikooli varajases staadiumis läbi loetud kõik Tõe ja Õiguse köited ning kuni uinumiseni köitsid meeli Eduard Vilde "Mahtra sõda" või Aadu Hindi "Tuuline Rand".

Uudishimu on võti elukestvaks õppimiseks

Vist on nii, et kombinatsioon uudishimust ja kirest tõestada, et lapsepõlves kätte mängitud kaardid ei määra tulevikku on võti elukestvaks õppeks. Tänases loosungitepõhises maailmas öeldakse, et kui alustada millegiga siis kui oled valmis, siis oled juba hiljaks jäänud. Mina olen alustanud pea kõigega kaugelt enne valmis olemist.

Teekond kohaliku raadiojaama uudistetoimetajast raadiojaama tegevjuhiks, seal saadud reklaamimüügi ja toimetamise kogemuse pealt Tartu ühe tugevaima reklaamibüroo projektijuhiks ning sealt edasi Eesti esimese ökotrükikoja turundajaks ja seejärel ürituskorraldajaks on olnud aja loomulik vool. Et mind on alati huvitanud "mis on karu kõhus", siis praktilise kogemuse kõrval tundus oluline ka teoreetiline taust omandada ning Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsiooniõpe oli selleks parim valik.